Nimi: Ain- Alar Juhanson
Sünniaeg: 02.10.1976, Paide
Võistluskaal: 98 kg
Pikkus: 195cm

Õppinud:

• Jukentali Kaubanduskool 1995-1996 a (kokk-kondiiter)
• Otepää Suusakool 1989- 1994 a (murdmaasuusatamine)
• Paide 3. Keskkool 1982-1989 a

Perekond:

• abikaasa: Evelin Juhanson
• isa: Tambet Juhanson
• ema: Mare Juhanson
• vend: Indrek Juhanson
• vend: Andres Juhanson
• õde: Piret Tuiken

Hobid:

• sõit maastikurattaga, surfamine, suusatamine, lugemine

Keeled:

• Inglise-, vene keel, veidi hispaania keel

Olen sündinud Eestimaa südames, Paides. Juba sündides paistsin silma oma erakordse kogukusega kaaludes 5600g oma 57 cm pikkuse juures. Tänu sportlikule perele oli loomulik asjade käik, et ka mind nakatati spordipisikuga. 4-5 aastaselt hakkasin käima koos isaga suusatamas. Juba 5 aastaselt teadsin, et minust saab järgmine Gunde Svan. Järgmisel aastal osalesin Paide- Türi Rahvajooksul (distants 14km). Õppides Paide 3. Keskkoolis osalesin paljudes erinevates trennides, mis on ka hiljem kasuks tulnud minu mitmekülgsusele.

Isa ja ema lahkel loal astusin,13 aastaselt, Otepää Suusakooli. Mitte, et nad minust lahti oleks tahtnud saada, vaid et minust saaks hea sportlane. Suusatajana jäi minu parimaks saavutuseks Aosta Noorte Olümpiapäevade 31. koht. Suusamehe tee jäi lühikeseks, sest haigestusin talviti tihti.

Triatlonist kuulsin esimest korda tänu vanemale vennale Indrekule kes võitis Paide kohaliku triatloni ja autasuks pandi ta Paide linna autahvlile. Hiljem suusakoolis õppides puutusin kokku jälle triatloniga, sest paljud suusatajad nagu Andrus Veerpalu, Kalju Ojaste jne. kasutasid seda suviseks treeninguks.

Oma esimese triatloni tegin 1991 aastal Paunkülas, kus tulin noorte Eesti meistriks. Peale seda helistas mulle Uno Loop ja kutsus mind osalema Põhjamaade Meistrivõistlustel. Sellest alates on minu elu seotud triatloniga. Koige eredama mälestusena sellest ajast seisab meeles reis Haiba triatlonile: ärkasime isaga 4.30, sõitsime ratastega 14 km Türilt väljuvale rongile, mis viis meid Kohilani, kust oli veel paarkümmend kilomeetrit võistluspaika, väike puhkus, võidukas võistlus ja sama teed mööda tagasi.

1993 aastal tutvusin Eesti oma ala parimate Jaan Pehk-i ja Kristjan Raiend-ga, kes omakorda tutvustasid mulle nende suurt toetajat ja aitajat Urmas Randmad. Tänu neile sai ka minust spordiklubi URRA liige, ja avanesid suurepärased treenimise võimalused. 1994 aastal tulin 17 aastaselt Eesti duatloni meistriks.1994 aasta sügisel suundusime parvlaev Estoniaga Spalt duatlonile Saksamaale. Tol ööl hukkusid laintemöllus ülle Karu, Jaan Pehk ja Kristjan Raiend. Minul ja Anti Arakul õnnestus tragöödiast pääseda. Peale seda tekkis triatlionis minu jaoks paari aastane paus. 1995 aastal asutusin Jukentali Kaubanduskooli. 1996 aastal tabas taas tagasilöök. Septembris sai traagiliselt surma ema Mare.

Oma tee tagasi triatloni juurde leidsin 1996 aastal, kui astusin sõjaväkke. Heino Märksi, Kaitsejõudude kehalisekasvatuse ülem, soovitusel kohtusin treener Jüri Käeniga, mis ajast olen treeninud süstemaatiliselt ja plaanipäraselt. Peale ajateenistust õnnestus mul jääda, tänu üksik- Sidepataljonile, Kaitsejoudude ridadesse. Kaitsejoud lõid mulle soodsad tingimused pühenduda täielikult spordile. Alates 1997 aastast olen kaitsnud Eesti Kaitsejoudude au Sõjaväelaste MM-l triatlonis. Tol hetkel keskendusin olümpiadistantsile ning proovisin läbi lüüa euroopa karika etappidel. Parimaks saavutuseks sellel distantsil jäi 36. koht Carlsbadis (CZE). Paraku minu ujumis tase ei lubanud saavutada selles triatloni formaadis suuremat edu. Selle pärast otsustasime treener Jüriga 2002 aastal keskenuda pikematele distantsidele.oma esimese ironmani tegin 2002. aastal Floridas, kus saavutasin üllatuslikult 9. koha. See sisendas kindlust, et oleme valinud õige tee. Järgmisel aastal võistlesin esimest korda Lanzarote Ironmanil ning kvalifitseerusin Hawaii Ironmanile. Saabudes 10 päeva enne starti Hawaile, otse oktoobrikuisest Eestist, oli selge, et see aeg ei olnud aklimatiseerumiseks piisav. Järgmisel aastal õnnestus mul viibida pikemalt samas kliimas ja tänu sellele ei tekkinud probleeme aklimatiseerumisega.

Minu eesmärgiks on ühel heal päeval tulla Hawaii triatlonil kõrgele kohale. Tahan seda teha armastusest triatloni vastu ning et viia täide oma hukkunud sõprade täitumata jäänud unistused.