This was my first trip to one of the greatest Ironman distance race in the world. It is the course where Luc Van Lierde made the world leading time 7.50.27 on 1997 and it is also the bike course where Jürgen Zack holds the fastest time ever on 180 km IM bike course.

My main goal was to be the fastest biker and if circumstances where right then to go for new record as well.

Mostly thanks for hospitality of organizers I managed to bring my wife Evelin with me for support. People who know me they remember that I have made all my best results when I have my support crew on the course.

Race it self was enormous! Just few numbers here: total of 4200 starters and more than 150 000 spectators. On top of it we both with Evelin felt that race was extremely well organized, spectator friendly and gave us very good emotional experience even though my own performance had nothing to do with it.

Swim took place on channel which normally hosts only ships but was reserved this time only for swimmers. It was great for spectators as you could see the all course quite close and I have to say it was ok to swim too. Our start was 6.20 which was something new for me to start so early. If on daytime the weather was nice and warm around 28-30 C then at 6.00 am it was only 12 C which I didn’t expected. My swim went well finishing it with 53.58 and approximately 6 min behind the lead.

Was happy with that and after smooth T1 I started my bike with good emotions. My coal was to ride under 4.12 and it means very fast riding all the way through so I started with little easier to let my muscle warm up. My Garmin SRM power-meter was really kind to me as my average watts where 620 for first hour Well I was really moved be the numbers but my speed and situation with other competitors brought me down to earth very quickly. Most likely my power-meter didn’t like timekeeping mats which messed up my precalibrated power unit. Anyway I kept on pushing but my legs just didn’t responded and they felt really heavy (probably because of the cold weather). I was trying to use easier gears to get my legs spinning so they can warm up a bit. Unfortunately it got better only after 140 km and that was too late for me. Last hour the sun came out and I started to move normally. I ended up with 4.27.12 which isn’t too bad generally but it’s about 15 min slower then I was expecting. I didn’t have any big hopes on my run as I had’t run much between cycling racing i specially did to get fit for fast bike in Roth. Well I was still running ok between 10-25 km but after that my tanks just run out of energy and I finished the race barely moving. Run time 3.28.39 which gave me finish time of 8.54.15

I was not able to reach my main goal but I got valuable experience which also served a good training for Kona. Eventually there is only one race what really matters and that is Ironman World Championships on 10. Oct in Kona.

Thank you all for your support and help!

See oli mulle esimeseks stardiks Euroopa ühel kuulsaimal ja vanimal Raudmehe distantsi võistlusel. Rajal, kust on pärit ka maailma tippmark sellel distantsil 7.50.27, mille tegi Luc Van Lierde 1997 aastal. Samuti on sellelt võistluselt pärit ka läbi aegade kiireim ratta distantsi aeg, 4.12. 24 Jürgen Zacki poolt. Minu põhi-eesmärgiks oli olla kiireim rattur ja võimalusel ka maailma tippmarki parandada. Olin selleks ka spetsiaalselt valmistunud, sest sai ju terve juuni nühitud rattavõistlustel, mis on ise-enesest väga hea treening Ironman võistluseks.

Tänu korraldajate lahkusele oli mul võimalik ka Evelin endaga kaasa võtta. Nagu paljud juba ehk teavad, olen ma oma parimad stardid teinud ikka siis, kui mul lähedased raja ääres kaasa elamas.

Võistlus ise oli hoomamatult suur – ehk annab sellest aimu see,  et osalejaid oli kokku 4200 ja pealtvaatajaid üle 150 000! Lisaks oli see võistlus minu ja Evelini arvates ülihästi korraldatud, sujus, oli hästi jälgitav ja mis põhiline, tekitas meis mõlemais väga häid emotsioone.

Ujumine toimus kanalis, mida kasutavad igapäevaselt ainult laevad, aga seekord oli see ainult meile reserveeritud. Iseenesest oli see lahe, sest kogu ujumis-rada oli väga hästi jälgitav. Meie start oli 6.20 hommikul, mis oli isegi minu jaoks midagi uut Kui päeval oli meil stabiilselt 28-30 C sooja, siis hommikul starti minnes oli vaid 12 C!!! Minu ujumine läks hästi – 53.58 ja kaotust liidritele ca 6min – see oli minuti võrra väiksem kui tavaliselt.

Esimene vahetusala läks hästi ja nii kui ratta peale sain, oli vaja “vajutama” hakata, kuna eesmärgiks pandud aeg (4.12. 24) 180km läbimiseks on ikka päris kiire värk. Ratas kulges vaikselt üles alla, metsade ja lagedatega vaheldudes. Esimesed 30min võtsin siiski veidi reserveeritult, et lihast natukene soojemaks saada. Mu Garmin SRM Powermeter oli mingil põhjusel minust nii heal arvamusel, et mu esimese tunni keskmine küündis lausa kosmilise 620 vatini! Ma olin küll meeldivalt liigutatud, kuid uskuma ma seda ei jäänud, sest kiirus ja vahe konkurentidega tõid mind maapeale tagasi. Tõenäoliselt ei meeldinud mu Powermeterile kiibiga ajavõtusüsteem, mis muutis eelnevalt kalibreeritud andmeid. Igatahes vaatamata numbritele ei tundnud ma ennast kuigi hästi rajal, sest jalad olid “kinni” (tõenäoliselt külmast) ja ega sisemiselt ka kõige parem enesetunne ei olnud. Proovisin kasutada kergemaid ülekandeid, et jalgu soojaks saada, aga kahjuks enne 140km ei muutunud suurt midagi. Viimane tund, kui päike juba säras ja ilm soojenes, sain ma ka ennast normaalselt liikuma ja lõpetasin ratta 4.27.12 mis iseenesest polegi nii paha aeg, aga samas oli ju eesmärk sõita 15min kiiremini!

Juba jooksma minnes oli mul selge, et need vähesed jooksu-kilomeetrid, mis rattavõistluste kõrvalt sai tehtud, pole piisavad, et siin kõrgetasemelist jooksu näidata. Jooksu 10-25km olid head, kuid siis sai lihtsalt jaks otsa ja lõpuni sai lihtsalt jalg jala ette kuidagi liigutud.

Maratoni aeg 3.28.39 ja kokku 8.54.15.

Kuigi pea-eesmärk jäi seekord täitmata, oli tegemist väga hea kogemusega. See oli kindlasti ka heaks treeninguks vaatamata tulemusele. Pean peas mõtted selgena hoidma, sest on ainult üks võistlus, mis tõeliselt loeb ja see on Hawaii Ironman World Championships 10. oktoobril!

Suurimad tänud kaasa elamast ja peatse kirjutamiseni