Hommikul ärkasin külm higi otsa ees. Olin just unesegaselt mõelnud, et olen starti hiljaks jäänud! Mõni hetk hiljem oli tunne veel s….m! Reaalsus jõudis kohale – pidin eilsel Uus-Meremaa Ironmanil katkestama!
Võistluseelsel ööl magasin nagu väike laps, sügavalt ja hästi. Hommikul ärkasin 4.15, tegin tassi kohvi ja kaks röstsaia moosiga (Ironmani hommikune rutiin). Tunne oli sees hea ja millegipärast ei tundnud erilist värinat sees, vaid lihtsalt enesekindlat rahu. Tegin kõik oma võistlusel vajaminevad joogid valmis ja pakkisin viimasd asjad, et varakult T1 jõuda. Mulle ei meeldi stardihommikul rahmeldada. Kui tavaelus olen ma lootusetu hilineja, siis võistluspäeva hommikul olen tavaliselt üks esimesi, kes kohale jõuab 
Vahetusalas sujus kõik hästi, sain kõik oma asjad aetud enne, kui teised Prod üldse kohale ilmusid. Nüüd oli aeg keskendumiseks. Otsisin vaikse nurga, kus sai rahulikult oma iPodi kuulata ja vaikselt venitusharjutusi teha. 6.25 läksin alla järve äärde ujumisstarti ja 6.48 olin juba vees, et soojendust teha, mida olime varem Johniga proovinud. Enne vetteminekut nägin veel Helgorit, kes oli ainsana kolmeliikmelisest ergutuskoorist selleks ajaks jalad alla saanud. Olin muidugi tedagi nähes üllatunud, vaesed mehed olid viimase 10 päevaga vist kuues eri riigis seigelnud ja väga vähe magada saanud. Ok, soojendus tehtud, otsisin üles kõik potentsiaalsed head ujujad, et õiges stardipositsioonis kindel olla. Otsustasin startida nii, et parimad naised oleks minust paremal ja mehed vasakul. John oli vahetult minu vasakul küljel. Koht oli väga hästi valitud, sest kui start anti, olin esimesed 100m ilusasti grupi eesotsas Johni kannul ja alles pärast 150-200m nägin, kuidas Tjorborn tuli kaarega vasakult ja naised kaarega paremalt. Start õnnestus väga hästi! Järgmine ülesanne oli leida õiged jalad, kelle kannul ujuda. 300m peal olin ilusasti teise grupi keskel, kus käis kõva positsioonivõitlus. Kuna ma hingan ujudes vasakule, siis polnud mul erilist ülevaadet, mis toimub minust paremal. See maksis mulle kohe muidugi ka kätte! Kõrvalujujal läks ilmselt kitsaks ja ta otsustas parema tõmbe saamiseks kasutada minu pead. Järgmine hetk avastasin ennast vee alt ja täiesti sassis rütmiga. Pead veest välja tõstes ahmisin paaniliselt õhku ja vaatasin kes see huligaan selline oli? Minu imestuseks osutus selleks ablas neiu Hillary Biscay, kes on tuntud kui alla 50minuti ujuja. Kurat, ma olen täitsa õiges kohas, mõtlesin järgmisena! Proovisin kuidagi selles grupis püsida, aga peale 600-700m kaotasin viimased selle pundi varbad ja olin mõnda aega üksi, kuniks järgmine grupp mind kinni püüdis. Lõpuni ujusin selle grupiga ja tulin veest välja suhteliselt värskena, aeg 54.12. Liidritest maas 7.30! Üks võistluse eesmärke oli ujuda alla 51´, seekord see ei õnnestunud, aga ma pole kunagi varem sellele ka nii lähedal olnud.
Vahetusalasse jooks oli ca 400m ja päris hea tõusuga. Võtsin asja rahulikult, et jalgu mitte paksuks joosta. Ratta peale hüpates olin juba omas elemendis. Katsusin hoida 350-400 wati peal ja et pöörded ikka üle 80 oleksid. Esimeses tagasipöördepunktis 45km peal olin juba tõusnud viiendaks ja oma imestuseks oli vahe esimestega kahanenud juba 5.30´. 10km peale tagasipööret sain Johni kätte, kes oli ujumise muidugi ära võitnud ja proovis nüüd liidritega sammu pidada. Julgustasin teda minu tempoga kaasa tulema, kuna olin temaga Melbournis olles paaril korral sõitmas käinud ja jaksu paistis tal olevat. Järgmised 10km pidas ta kenasti vastu, kuid siis tulid tõusud ja ta jäi maha. Tõusu lõpus oli üks Taani mees, kes Tjorbornile aegu ütles ja mind nähes kukkus kisama, et kaotan ainult 4´ liidrile. Tunne oli hea ja ma olin veendunud, et vähemalt Luke´i ja Cameroni saan kindlasti kätte. Laskumist linna võtsin ettevaatlikult ja hea oli, sest 10´ enne minu esimest linna jõudmist oli ühel ristmikul, mis jäi meie võistlusraja äärde toimunud ränk avarii. Väike linnakaubik oli ratturite grupile mingil põhjusel tagant sisse põrutanud. Tagajärjed oli nagu ikka metalli ja inimkeha kokkupõrkel: üks surnud, üks väga kriitilises seisus haiglas ja paar vigastatut. Politsei tahtis teed kinni panna, aga see tähendanuks võistlusraja operatiivset muutmist või üldse võistluse katkestamist. Õnneks said korraldajad politseiga kokkuleppele ja meid lasti õigel trassil edasi võistelda. Kui ma aga õnnetuspaigast mööda sõitsin ja nägin maaslebavat ohvrit, kellel oli tekk peale tõmmatud, siis mõtlesin, kui ohtliku spordiga ma ikka tegelen! Kannatanud olid küll pealtvaatajad, kuid samasugused ratturid nagu iga teine. Arutlesin mõnda aega endamisi, et kui ebavõrdses seisus me, ratturid, liikluses autoga võrreldes oleme, karm värk.
Ok, võistluse käigu juurde tagasi. Laskumisel olin kaotanud esimestele, õigemini esimesele lisa, sest Taani karu otsustas lõpuks näidata, miks teda üheks parimaks ratturiks nimetatakse. Teist 90km ringi alustades tundsin ennast ikka ok, vaatasin oma SRM kompuutrit ja keskmine kiirus oli 41,5 power 367 keskmine. Täpselt see, mis peab! Ring algas korraliku tõusuga ning seal oli ka minu väga häälekas ja rahvuslik (5 Eesti lippu kolme mehe peale) kisakoor. Terve tõus oli täiskritseldatud minu nime ja see tegi olemise eriti heaks. Tõusu lõpus sain ka oma special needs-i koti kätte! Tõus rahulikult võetud, asusin jälle liidreid jälitama. Vahepeal oli vahe Tjorborniga kasvanud 5.45, mis mind küll karvavõrdki ei häirinud. Teadsin, et ta pingutab hoolega, sest tahab jooksuks saada piisavat edu Luke´i ja Cameroni ees. Jälgisin oma plaani 350-400W ja proovisin pöördeid ikka üleval hoida. Siis ühel laskumisel, kui sõitsin parasjagu 60-62km/h, läks mul laksuga esimene kumm. Sellise kiiruse juures on suhteliselt ebamugav tühja esikummiga sõita Õnneks jäin ikka püsti. Vahetasin kummi ja pumpasin selle CO2 ballooniga kiiresti täis. Selleks ajaks, kui olin tagasi oma ratta peal, ei olnud veel keegi minust möödunud. Ca 500m hiljem juhtus aga uskumatu, mu ülikerge ja õhuke tagavarakumm läks samuti pauguga katki. Ma ei suutnud oma ebaõnne uskuda, kindel oli, et ma enam esikohakonkurentsi ei sekku. Hawaii kvalifikatsioon oli siiski võimalik, kui rattaabiauto läheduses olnud oleks. Koht, kus mul teine kumm läks, oli just Aidstationi kõrval. Palusin vabatahtlikel raadio teel abi kutsuda. Mõne hetkega oli info edastatud ja auto pidavat teel olema. Päris nadi tunne oli vaadata, kuidas kõik mööda vurasid ja mina teeservas päästvat autot ootasin. Lõpuks, peale 25´ nad ka saabusid, põhjendades oma hilinemist sellega, et olid Aidstationi nr sassi ajanud ja otsisid mind eelmisest punktist! Olin ikka veel valmis edasi tegema, sest teadsin, et siin antakse 7 pro kvalifikatsiooni meestele ja pool tundi ootamist oleks veel kuidagimoodi mind päästnud. Kui ma aga oleks saanud edasi teha… Sepad otsisid oma pagasnikust mulle ühe Specialized tubulari (ma nägi esimest korda sellist kummi) ja ütlesid, et see on ainus, mis neil on. Ok, panin kummi peale, muidugi ilma liimita, sest seda neil lihtsalt polnud. Pumpasin selle täis ja katsusin igaks juhuks näpuga, kui tugevalt ta pöia peal istub. Krt! see kumm oli tõesti lohvkalt peal. Pakun, et kui ma teinuks sellega edasi, oleksin esimeses kurvis ninuli olnud. Pärast hetke kaalumist tegin raske otsuse, 2007 Uus-Meremaa Ironman on minu jaoks seks korraks lõppenud. See on ütlemata sant tunne, kui sa oled harjutanud ja elanud ühe eesmärgi nimel mitu kuud ja siis, kui õige päev kätte jõuab, oled sa valmis kas või maailma otsa minema, aga saatus paneb käe ette ja sul ei ole selle vastu mitte kui midagi teha, lihtsalt pealt vaadata.
Mõne aja pärast pakuti mulle võimalust Aidstation support vaniga rajale võistlust vaatama minna ja nad lubasid mind ka hiljem ilusasti hotell viia. Võtsin oma kodinad ja hüppasin bussi. Ainus, mida sellel hetkel soovinuks, oli anda endast rajal kõik, kuid mis mulle nüüd pakuti, oli võimalus vaadata pealt, kuidas selle ala vägevad rajal endast viimase välja pigistavad.
Reaalsus on karm asi, ühel päeval oled sa üks peafavoriite ja järgmisel päeval mitte keegi! Sinna ei ole midagi parata, lihtsalt elu on selline. Siia lõppu sobiks hea lause Rocki viimasest filmist: It´s not how hard you can hit! It´s how much you can take the hits and still keep going forward!
Siirad tänud toetuse eest!
Parimatega
Ain
